KohaldamineU-profiilklaasTšiili paviljoni lahendus Shanghai maailmanäitusel ei olnud pelgalt materjalivalik, vaid põhiline disainikeel, mis oli tihedalt kooskõlas paviljoni teemaga „Ühenduste linn“, selle keskkonnafilosoofia ja funktsionaalsete vajadustega. Selle rakenduskontseptsiooni saab jagada neljaks dimensiooniks – teema resonants, jätkusuutlik praktika, funktsionaalne integratsioon ja esteetiline väljendus –, saavutades materjali omaduste ja paviljoni põhiväärtuste vahel kõrge ühtsuse.
I. Põhikontseptsioon: „Ühenduste linna” teema kordamine „läbipaistvate linkidega”
Tšiili paviljoni põhiteema oli „Ühenduste linn“, mille eesmärk oli uurida linnades valitseva „ühenduse“ olemust – sümbioosi inimeste, inimese ja looduse ning kultuuri ja tehnoloogia vahel. U-profiiliga klaasi poolläbipaistev (valgust läbilaskev, kuid mitte läbipaistev) omadus oli selle teema käegakatsutav kehastus:
„Ühendustunne“ valguse ja varju kaudu: Kuigi U-profiilklaas toimis ümbritseva konstruktsioonina, lasi see loomulikul valgusel hoone välispinnale tungida, luues nii sees kui ka väljas voolava valguse ja varju segu. Päeval läbis päikesevalgus klaasi, heites näitusesaali põrandatele ja seintele pehmeid ja dünaamilisi valgusmustreid – simuleerides valguse muutusi Tšiili pikal ja kitsal territooriumil (hõlmates liustikke ja platoosid) ning sümboliseerides „looduse ja linna vahelist seost“. Öösel hajusid sisevalgustid läbi klaasi, muutes paviljoni maailmanäituse ülikoolilinnakus „läbipaistvaks helendavaks kehaks“, mis sümboliseeris „emotsionaalset sidet, mis lõhub barjääre ja võimaldab inimestel üksteist „näha“.
„Kerguse tunne“ visuaalselt: traditsioonilised seinad kipuvad looma ruumis suletuse tunde, samas kui U-profiiliga klaasi läbipaistvus nõrgendas hoone „piiritunnet“. Visuaalselt meenutas paviljon pigem „avatud konteinerit“, kajastades „Ühenduste linna“ teema „avatus ja ühendus“ vaimu, mitte suletud näitusepinda.
II. Keskkonnafilosoofia: „Taaskasutatava ja vähese energiatarbega” säästva disaini praktiseerimine
Tšiili paviljon oli üks Shanghai maailmanäituse „jätkusuutliku arhitektuuri” eeskujusid ning U-profiiliga klaasi kasutamine oli selle keskkonnafilosoofia oluline rakendamine, mis kajastus peamiselt kahes aspektis:
Materjali taaskasutatavus: Paviljonis kasutatud U-profiiliga klaas sisaldas 65–70% ulatuses taaskasutatud klaasijääke, mis vähendas oluliselt energiatarbimist ja süsinikdioksiidi heitkoguseid uue klaasi tootmisel. Samal ajal on U-profiiliga klaasil kasutatud modulaarset paigaldusmeetodit, mis vastas täielikult paviljoni disainipõhimõttele „täielik lahtivõtmine ja taaskasutus, välja arvatud vundament“. Pärast maailmanäitust sai seda klaasi täielikult lahti võtta, ümber töödelda või teistes ehitusprojektides taaskasutada, vältides materjalijäätmeid pärast traditsiooniliste paviljonide lammutamist ja realiseerides tõeliselt „hoone elutsükli tsüklit“.
Kohandumine madala energiatarbega funktsioonidega: valguse läbilaskvusU-profiilklaasasendas otseselt näitusesaali päevase kunstliku valgustuse vajaduse, vähendades elektritarbimist. Lisaks oli selle õõneskonstruktsioonil (U-profiili ristlõige moodustab loodusliku õhukihi) teatav soojusisolatsioonivõime, mis vähendas paviljoni kliimaseadme koormust ja saavutas kaudselt „energiasäästu ja süsinikuheite vähendamise“. See oli kooskõlas Tšiili kuvandiga kui „riigist, millel on tugev ökoloogilise kaitse teadlikkus“, ning vastas ka üldisele „madala süsinikuheitega maailmanäituse“ propageerimisele Shanghai maailmanäitusel.
III. Funktsionaalne kontseptsioon: „Valgustusvajaduste” ja „privaatsuse kaitse” tasakaalustamine
Avaliku näitusepinnana pidi paviljon samaaegselt vastama vastuolulistele nõudmistele, et „külastajad saaksid eksponaate selgelt vaadata“ ja „vältida siseruumides eksponaatide liigset piilumist väljastpoolt“. U-profiiliga klaasi omadused lahendasid selle valupunkti ideaalselt:
Näitusekogemuse tagav valgusläbivus: U-profiiliga klaasi kõrge valgusläbivus (tunduvalt kõrgem kui tavalisel mattklaasil) võimaldas loomulikul valgusel näitusesaali ühtlaselt siseneda, vältides eksponaatidelt peegelduva pimestamise ja külastajate visuaalse väsimuse teket. See sobis eriti hästi paviljoni „dünaamiliste multimeediainstallatsioonide“ (näiteks interaktiivse ekraani „Tšiili müür“ ja hiiglasliku kupliruumi piltide) väljapanekuvajaduste rahuldamiseks, muutes digitaalse sisu selgemaks esitlemiseks.
Läbipaistmatus kaitseb ruumilist privaatsust: U-profiiliga klaasi pinnatekstuur ja ristlõike struktuur (mis muudab valguse murdumisteed) andsid sellele „valgust läbilaskva, kuid mitte läbipaistva“ efekti. Väljastpoolt oli näha ainult paviljoni sees oleva valguse ja varju kontuure ning sisemuse selgeid detaile polnud võimalik jälgida. See mitte ainult ei kaitsnud saali näituseloogikat väliste sekkumiste eest, vaid võimaldas külastajatel ka siseruumides keskendunuma vaatamiskogemuse, vältides ebamugavust, mida tekitab „väljastpoolt jälgimine“.
IV. Esteetiline kontseptsioon: Tšiili geograafiliste ja kultuuriliste iseärasuste edasiandmine materiaalse keele kaudu
U-profiiliga klaasi kuju ja paigaldusmeetod sisaldasid kaudselt ka metafoore Tšiili rahvuslike kultuuriliste ja geograafiliste iseärasuste kohta:
Tšiili „pika ja kitsa geograafia“ kajastus: Tšiili territoorium ulatub pika ja kitsa kujuga põhjast lõunasse (hõlmates 38 laiuskraadi). U-profiilklaas kujundati „pika riba moodulpaigutusena“ ja paigutati pidevalt mööda paviljoni lainelist välispinda. Visuaalselt simuleeris see Tšiili geograafilise kontuuri „venivat rannajoont ja mäeahelikke“, muutes materjali enda „riiklike sümbolite kandjaks“.
„Kerge ja voolava“ arhitektuurilise temperamendi loomine: võrreldes kivi ja betooniga on U-profiilklaas kerge. Koos paviljoni teraskonstruktsiooniga eraldas kogu hoone traditsiooniliste paviljonide „raskusest“ ning andis läbipaistva ja paindliku välimuse nagu „kristallkarikas“. See mitte ainult ei sobinud Tšiili puhta loodusliku kuvandiga „külluslikest liustikest, platoodest ja ookeanidest“, vaid võimaldas paviljonil luua ka ainulaadse visuaalse mälestuspunkti Shanghai maailmanäituse arvukate paviljonide seas.
Kokkuvõte: U-profiilklaas kui „kontseptsioonide materialiseerimise põhikeskkond“
U-profiiliga klaasi kasutamine Tšiili paviljonis ei olnud pelgalt materjalide kogumine, vaid pigem materjali muutmine „teema väljendamise tööriistaks, keskkonnafilosoofia kandjaks ja funktsionaalsete vajaduste lahenduseks“. Alates vaimsest „ühenduse“ sümbolist kuni „jätkusuutlikkuse“ praktilise tegutsemiseni ja seejärel „kogemuse optimeerimise“ funktsionaalse kohandamiseni sai U-profiiliga klaasist lõpuks „põhiniit“, mis ühendas kõiki paviljoni disainieesmärke. See võimaldas külastajatel tajuda Tšiili paviljoni „humanistlikku ja ökoloogilist“ kuvandit konkreetse materjalikeele kaudu.